Capital Ferret Show 2016 – 41 h magamatust

Eile, 3. detsembril, toimus Soomes Vantaa kandis tuhkrute näitus, kus tuhkruid hindama oli palutud kaks Inglismaalt pärit kohtunikku Leanne Lowes ja Anoushka Thompson. Kuna see oli meie kenneli esimene tuhkrute näitus väljaspool Eestit, siis pean mainima, et see oli paras kogemus küll. Sai nalja, oli närvipinget, adrenaliini, frustratsiooni, pettumust – igasuguseid muid emotsioone.

Capital 2016

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama algusest…

Kuna näitus leidis aset Vantaa lähedal Nikinmäen koulu, siis tegelikult algas näituse hommik minu jaosk juba reede hommikul kell 5. Tavaline töö- ja koolipäev nagu ikka, aga peale kõige muu tuli ju pakkida kõik näituseks vajaminevad asjad, loomadki veel viimast korda üle käia: küüned, kõrvad, väike pesu, ühesõnaga kõik, mis vajalik, tuli veel reedel ära teha ja mida varem teha pole saanud. Need asjad, mida sain, viisin juba autosse ära, et öösel vähem toimetamist oleks- ainult loomad veel peale ja minekut.

No ja kuna näitus oli temaatiline ja seekordseks teemaks olid 80ndad (pean mainima, et minu jaoks oli see esimene temaatiline näitus üldse), siis tuli ka õhtul endale veel krepid pähe teha nõukaaegsete vahvitangidega – jah, mul on need veel täitsa alles, toimivad kenasti ning tangid ise on pärit äkki aastast 1983-84. Kui viimaks korra voodisse sain, oli aega magada jäänud veel 3h, enne kui uuesti tõusma pidin. Egas midagi, asi seegi kui üldse mitte midagi. Kell 1:30 oli äratus, viimased toimetused veel ka teha ja loomad autosse ning vanema plikaga koos Soome pole sõit sai alata.

Laevas tegid osad kasvatajad endale veel temaatilist meiki ja soenguid, kaasaarvatud mina – sai laevas vastavalt teemale ka riided ära vahetatud. Nalja kui palju – inimesed laevas vaatasid meid pika ning väga küsiva ja umbusaldava pilguda… Teiste kasvatajatega sai kokku lepitud, et sõidame ühtse rongina kõik koos näitusele, seltsis ikka segasem ja veidi kindlam sõita ka.

Edasi läks asi juba natukene närvilisemaks, sadamas, kui hakkasin Tomi Soome kaarti sisestama, selgus pisike tõsisasi, et seda seal ei ole, kus olema peaks. Mis siis nüüd? Sai helistatud teistele laevas olnud tuhkrukasvatajatele, et mul hädaolukord ja katsun leida esimese võimaliku punkti, kus peatus teha ning teisi ootama jääda, sest olin tuhkrukasvatajatest esimene, kes laevalt maha sai. Aga kuna sadama territooriumil peatuda polnud mul mitte kuidagi võimalik, sai sadamast välja sõidetud ning esimene koht, kus pidama sain oli sadama lähedal olev mererestoran. Mis aga osutus peatuspaigaks valeks kohaks, teised olid ajama pannud juba teises suunas. Pidin siis otsa ringi keerama ja suuna Turu poole seadma. No seda ma tegingi, aga Helsikis näitab Turu peale mitu teed ja loomulikult valisin mina vale tee… Lõpuks olin kiirteel Drumsö peale… Pidasin kiirtee alguses Drumsö mahasõidu eel auto kinni, ohutuled sisse ja jäin abi ootama, sest Jaan oli lubanud mind sealt üles otsida. Täielik kassiahastus oli peal, esimest korda välisnäitusel oma tuhkrutega ja juba hakkavad asjad viltu vedama. Õnneks Jaan tunneb Helsinkit väga hästi ning üsna pea leidis mind üles ja võttis mu sappa ning algas sõit stiilis 120km/h ja kurvid sirged koos kiirenduste ja pidurdamistega, sest iga paari kilomeetri tagant on Soomes ju kiiruskaamerad… Venisin Jaani järgi nagu püksikumm, kui tema pidurdab, siis mina kiirendan, kui tema kiirendab, mina pidurdan…. Adrenaliin oli laes, käed värisesid, liblikad lendasid kõhus, aga pidin Jaani oma silmapiiril hoidma nii, et keegi teine vahele ei sõidaks ja ka ise näitusele kohale jõuaks. Lõpuks jõudsimegi, peale 30-40 km ringi, õnnelikult näitusele kohale ja selleks ajaks olid kohtunikud päris hulga loomi jõudnud ära hinnata ja me vaatasime, et sellise tempo juures võiks/peaks näitus äkki kella 16 läbi olema. Mis oleks ju super, saame kõik koos normaalselt tagasi sõita, ei pea kiirustama ja vajadusel saab isegi sadamas äkki korraks silma looja lasta, et pärast lihtsam sõita oleks. Aga, asjad ei lähe alati nii nagu loodad või planeerid…

Kuna Anoushka hindas loomi algselt kiiremini kui Leanne ja läks seetõttu ka varem lõuale, sest sai oma klassid ära hinnatud. Kui peale lõunat mõlemad uuesti loomi hindama hakkasid, andsid korraldajad kohtunikele teada, et nood võiksid tempot maha võtta, et näitus varakult läbi ei saaks. No ja kohtunikud võtsid seda siis ikka väga tõsiselt, nimelt nii tõsiselt, et mitmedki loomad viibisid laual ligi pool tundi… Tänu sellele aeg venis ja venis ja venis ning varasemalt välja hõigatud aeg, et hindamine on läbi kella 18 ja sel ajal siis kui kohtunikud loomade võrdlusi teevad, loositakse välja loteriivõidud, kuulutatakse välja kõige temaatilisem aedik ja kostüüm, mida sel ajal nagu ajakavas kirjas oli, loomulikult ei tehtud –  ei tehtud ka siis, kui meie veel kell 19:10 näitusel olime…

Kui korraldajatele sai varasemalt mitmeid kordi öeldud, et äkki saaks kohtunikele öelda, et oleks aeg hakata hindamisel tempot tõstma, seda ei tehtud ja kui viimaks tehti, oli juba hilja. No ja siis korraldajad vabandasid ette ja taha, et midagi pole teha, et nii läks. Jah, asju juhtub, aga korraldajana võiks ajalimiidil silma peal hoida ning vastavalt sellele ka kohtunikke tagant kiirustada, eriti veel siis, kui ollakse palutud neil tempot maha võtta. See selleks. Palun mitte valesti aru saada, tean ise, millist aega ja vaeva nõuavad näituste korraldamised ning ajakavadest kinnipidamised, sest olen ise väga palju aastaid pidanud varasemalt näitusi korraldama küll ja küll, mitte küll tuhkrute omi, aga ühe teise liigi näitusi küll. No kuna meil ei läinud ükski loom võrdlusesse, siis saime kell 19:15 koos kahe tuhkrukasvatajaga minekut teha, et õigel ajal sadamasse jõuda ja mitte väga kiirustada. Mulle nimelt ei meeldi üldse kihutada ja veel vähem teha seda talvel libedaga. Osad kasvatajad jäid veel sinna ootama oma loomi võrdlusest tagasi ning teised ootasid koos nendega, et ühiselt ühes rongis tagasi sõita.

Nüüd võiks ju öelda, et jõudsime sadamasse rahulikult ja ilma sekeldusteta, aga paraku see nii ei olnud. Helsinkis keeras üks soomlane mulle pidevat joont ületades lihtsalt julmalt ette, õnneks sain pidama ning keerasin kiiresti nina paremale, et avariid vältida. Samas paremalt tuli teine auto veel. Sain kahe auto vahel pidama nii, et avariid ei toimunud, õnneks. Pärast, see tüüp, kes mulle ette keeras, sõitis mulle järgi ja mööda sõites näitas vihaselt mulle keskmist sõrme… Inimesed on kummalised, mina ju ei keeranud talle ette, vaid olukord oli vastupidine. Olin selleks liiga väsinud, et üldse kuidagi reageerida peale selle, et hakkasin tema reaktsiooni peale naerma.

Edasi jõudsime ilma sekeldusteta kenasti laevale. Laev oli rahvast nii meeletult täis ja kõik kohad võetud ja kuna olin väga väsinud, siis tahtsin veidi silmi puhata ja üritada veidikenegi magada, et pärast lihtsam veel 200 km sõita. Laeval sain teada, et Artemis oli võitnud oma klassi juuniorite emaste seas teise koha. Juhuu, nii hea meel oli. Teistest loomadest ei teadnud midagi, hindamislehti polnud, paljudel polnud ja need saab hiljem, järgmisel näitusel kätte. Sai otsitud siis vaikne nurgake laeva tekil ja viskasin end lihtsalt sinna põrandale pikali. Vanem plika istus samuti mul seal kõrval maas ja tegeles oma asjadega. Võin öelda, et me polnud ainsad, kes samamoodi puhata üritasid. Kuna magada ei saanud, siis vähemalt said silmad veidi puhkust. Jõudsime kenasti sadamasse ja laevalt maha, kui vaatasime, et sadamas on politsei, kes oli ühe auto järelhaagisega maha võtnud ning neid seal kontrolliti. No ja siis paluti  ka meil kenasti kontrollpunkti sõita… Mõtlesin küll, et mida nüüd. Tuleb siis mundris noormees auto juurde, ise viisakalt ja naeratades ise samal ajal lausudes umbes nii: “Tere õhtust, aga sõitmisel võiksite kasutada tulesid…” Olin unustanud autol tuled tööle panna, no sõita oli nii valge, sadam ju kenasti valgustatud ja teiste autode tuledevihk valgustas kenasti ning ei seganud üldse minu sõitmist. Hakkasin naerma, vabandasin ja panin tuled põlema. Soovisime üksteisele keha õhtu jätku ja sõit koju võis alata. Viimaks jõudsin koju tagasi 1:30 öösel. Loomad autost tuppa ning ülejäänud pakkimine jääb teiseks päevaks, peas vasardas ainult üks mõte, meik maha, pessu ja magama…

Hindamistulemused

Tänu Merilyle sain täna hommikul oma loomade hindamistulemused teada, sest Merily oli nii kena ja võttis need enda kätte ja saatis mulle fotokoopiad. Originaalid saan kätte jaanuari näitusel. Kõiki meie loomi hindas kohtunik Anoushka Thompson.

  • Artemis – sai kokku 83 p ja sai 12 looma seast emaste mustade sooblite juuniorklassis II koha.  Artemise kogu kirjeldusleht oli väga ühtlane ning positiivne. Kõik punktid jagunesid ühtlaselt 10/9 (viiel korral) või 10/8 punkti (neljal korral) va ühes, kus kohtunik leidis, et Artemisel on paremas kõrvas vaiku ja selle tõttu hinnati 10/6. Kuigi vaiku seal pole – kõrvad puhtad ja vatitikk jääb kenasti puhtaks, ilmselt on see nahapigment, mis eksitab ja seetõttu kaotada 4 punkti… Mis seal siis ikka. Ühesõnaga kohtunikule meeldis Artemis väga, nii tema olemuselt kui ka temperamendilt ja tema käsitlemiselt.
  • Heimdall – sai kokku 77 punkti ja jäi oma klassis (10 looma seas) jagama 5-7 kohta. Põhiline kirjeldus oli see, et tegemist suure ja nägusa poisiga, keda on hea käsitleda. Tema punktid jagunesid kõik 10/9 , 10/8  ja 10/7  vahel. Jah, teame, et Heimdall on hetkel paks ja tema söömist nüüd veidi piiratakse ning loom läheb trenni, et kaalus alla võtta ning lihastoonust parandada.
  • Freya – sai oma klassis kohtunikult kokku 72 punkti. Peamisteks punktiröövliteks olid tema põlenud vurrud, mille ta päev varem meil kodus pliidiust nuusutades suutis ära kärsatada… Ahjaa, kohtuniku arvates olid Freya küüned liiga lühikesed, samas kõigil teistel meie tuhkrutel olid küüned täpselt sama pikad ja neil oli kirjelduses, väga ilusad küüned… Sellega kaotas Freya samuti 4 punkti. Võta sa nüüd kinni. Teiseks ei meeldinud kohtunikule ajal Freya kehahoiak ja ka sealt läks 4 punkti maha. Kolmandaks suurimaks punktiröövliks oli Freya kergelt sakiline põll ja sellest läks samuti 4 punkti maha. Muus osas hinnati Freyat stabiilselt 10/9 ja 10/8 punktiga. Üldine kirjeldus on see, et tegemist on ilusa emasega.

Täna sain teada ka seda, et olime võitnud ka näituse loteriiga, soetatud kolmest loteriist oli võitnud kaks – pole üldse paha tulemus. Jääme ootama huviga, millal võidetud kiige ja joogipudeli kätte saame.

Näituse galerii

Seekord palju pilte ei teinud, aga mõned pildid leiab galeriist, vaatamiseks kliki esimesele fotole.

 


Näituse üldtulemused leiad näituste lehelt Capital 2016 – Soome.

Comments

comments

Posts Protect Plugin by http://blog.muffs.ru