Fantastic Ferret 2017

Seekord viis meid tee koos vanema tütre, tuhkrute Artemise, Freya ja Heimdalliga uuesti Soome Tuusulasse, kus leidis 14. jaanuaril aset tuhkrute näitus Fantastic Ferret 2017 ja kohtunikeks olid palutud Lätist pr. Una Reinsone ja Taanist ms. Marianne Tranborg Eriksen, tuhkrukennelist Ferrets of Milkyway.

Järjest enam pean tunnistama, et on viimane aeg oma fotokaamera välja vahetada, jääb teine tõsiselt ajale ja ka minu vajadustele jalgu, aga seni kuni pole uut saanud, tuleb leppida sellega, mis on. Kaamera on 15 a vana ja aeglane, vahest on tunne, et mõnikord jõuab päike enne looja minna, kui pildi tehtud saab… Palun piltide kvaliteeti mitte väga kritiseerida, sest need väga suurt kriitikat ei kannata, aga parem ikka, kui üldse mitte midagi…

Kuna olen pikemat aega soovinud õppida tuhkrute kohtunikuks ja sellel näitusel oli mul seekord suur au ka mõlema kohtuniku käe all esimesi tähelepanekuid teha – erilised tänud veel korraldajatele ning soovitajatele, kes selle kõik võimalikuks tegid. Kohtunikud rääkisid mulle iga lauale tulnud tuhkru kohta, mis on nende juures valesti ja mis mitte ning suuremate vigade korral oli mul võimalik ka neid vigu ise käega katsuda, mis katsumist vajasid. Mulle on alati suurt huvi pakkunud loomade hindamine ja see pole mulle üldse võõras. Nimelt hindan juba aastaid küülikuid, õppinud olen Rootsi ja Läti kohtnunike käe all. Ka koerte kohtunike algõpe on tehtud, aga toona jäi pisipiiga sünniga see teekond pooleli ja nüüd siis tuhkrud. Õnneks on kõikidel hindamistel baasteadmised suhteliselt samad ja lootust on, et kunagi saab äkki ka minust üks tulevane tuhkrute kohtunik – jah, ilmselt mitte niipea, aga alla ma ei anna ja selles suunas olen nüüdseks juba tööle hakanud. Seega õpingud on käima lükatud ja nüüd tuleb siis võimalikult palju neid võimalusi ära kasutada ning oma teadmisi suurendada. Koos Mariannega oli mul au üle vaadata 17 ning Unaga 21 tuhkrut ja see võimalus tegi mulle paljud asjad selgemaks ja nüüd olen veel rohkem veendunud selles, et olen oma aretustöös õigel rajal.

Selle aja jooksul, mil mõlema kohtunikuga lauas olin, panin tähele ka seda, et Marianne on rangem hindaja kui Una, vähemalt selle võrdluse järgi, kui mina parasjagu nende juures olin. Una poolt hinnatud loomade tulemused jäid 73,5-95 punkti vahele, mis tegi tema poolt hinnatud 55 looma keskmiseks punktisummaks ümardatult 87,5 p plus üks diskvalifitseeritud loom. Seevastu Marianne poolt hinnatud loomade tulemused jäid 75,5 – 94 punkti vahele, mis tegi tema poolt hinnatud 63 looma keskmiseks jagatud punktisummaks ümardatult 86,78. See omarkorda näitab, et mõlemad kohtunikud hindavad lõppkokkuvõttes suhteliselt sarnaselt. Ootan huviga selle näituse üldtulemusi, et neid omavahel võrrelda. Kui ma mõtlen enda peale, siis tean seda, et olen üldiselt range. Kuna ma pole mööda tuhkrute näituseid väga pikalt käinud, siis ega laual olevaid tuhkruid küll ära ei tundud. Kui keegi huvi peaks tundma, siis ei ole võimalik õppida ega ka kohtunikul abiks kirjutada siis, kui laual on sinu enda tuhkrud – see pole eetiline. Üks Soome kohtunik rääkis, et temal on ühe näitusetuhkruga selline “eriline” side – nad minelt ei salli teineteist ja kui ta seda tuhkrut juba näeb, siis teab, et nüüd on adrenaliin laes, sest tegemist on tuhkruga, kes on alati teda hammustanud või vähemalt üritanud seda teha. Kusjuures tuhkrunäitustel on tavaline, et keegi vähemalt korra ikka hammustada saab, ei olnud erand ka seekord. Meil oli laual üks hästi rahulik šokolaadikarva isane tuhkur ja pool hindamist oli juba läbi, kui äkki hüppas tuhkur laualt Unale lõua külge kinni ja lahti ei lasknud. Oleks siis Una nägu tuhkrule ligidal olnud, ei – täiesti normaalses kauguses ja loom oli lihtsalt laual. Keegi ei osanud seda oodata. Una üritas looma lõugu lahti saada, mis tal ka õnnestus, aga sellega seoses rabas tuhkur tal hammastega sõrmest kinni ja enam lahti ei lasknud. Võtsin siis väikese tüki Nutrit puupaatlile ja pakkusin loomale, mille tulemusena loom Una sõrme ka lahti laskis. Kahjuks peale sellist olukorda lõpeb reeglina looma hindamistee laual – mitte küll alati, aga kõik oleneb kohtunikust. Aga seekord otsustas kohtunik, et seda looma ta edasi ei hinda. Una lõuga jäid kaunistama kuus ilusat, puhast ja sügavat hambajälge. Naersime Unaga, et augud said nii ilusad, et pane või needid külge 😀

Näitusel nägime mitmeid tuhkruid, kellel oli hambaid rohkem kui vaja oleks, näiteks oli ühel loomal lõikehambaid  lausa üheksa ja kahes reas, sest hambad ei tahtnud kuidagi suhu ära mahtuda, ka oli mõnel loomal ilmselt olnud seitsmes lisahammas ning see oli välja tõmmatud, sest see oli jätnud tühimiku hammaste vahele ja need hambumusvead on paraku kõik geneetilised ning sellise veaga loomi aretuses kasutada ei tohi, aga näitusel võib ikka käia – see ei ole takistuseks. Miks seda esineb, ei osatagi täpselt öelda, aga vahest mingite asjade kokkulangemisel need lihtsalt juhtuvad. Lisaks oli meil laual šokolaadikarva loom, kellel oli nö “sadul” seljas. Kummaline tumedam ca 4-5 cm laiune ristitriip jooksis üle looma ühe külje selja peale, aga ei ulatunud täielikult teisele poole välja. Siis oli üks loom, kelle kohta kohtunik ütles, et see oleks justkui kahest erinevast loomast kokku pandud. Esimene ots oli šokolaadikarva ja tagumine sooblivärvi… Hästi põnev on vaadata selliseid erilisi loomi, sest tavaliselt neid ju muidu ei näe. Ka oli kummalise värvusega šokolaade, aga kohtunik selle eest punkte palju maha ei võtnud – pole just standardi järgi šokolaad, aga las olla…

Mis puutub näitusesse, siis nagu eelminegi Soome näitus, oli ka see päev äärmiselt pikk. Kui teistel on ööpäevas ikkagi 24 h, siis nende näitustega kipub minul üks ööpäev venima väga pikaks. Seekord lausa 45 h jutti ilma igasuguse suigatamise või magamiseta. Samas olen ma sellega juba nii harjunud, sest ega varasemad küülikunäituste päevadki lühemad polnud, need olid teinekord veelgi pikemad ja on veninud minu jaoks lausa 96 tunnisteks, sest küülikunäitusi tuli toona endal ka korraldada – nüüd enam mitte. Õnneks tuhkrute näitusi ma korraldama ei pea ja selle võrra on ka näitusepäevad veidi “lühemad”. 😀 Mõtlesin pikalt, millise laevaga näitusele minna, aga kuna teadsin, et ei taha veeta näitusel kolme päeva, siis tuleb kuidagi kõige minimaalsema ajaga hakkama saada ja selleks sobis mulle kõige enam laupäeva öösel kell 01:45 väljunud laev, mis jõudis Helsingisse 06:45 hommikul. Paraku ei õnnestunud selle nelja tunni jooksul, mis teised magada üritasid, minul kordagi ka silma kinni lasta, üleväsimus oli juba nii suur, et ei jäänud lihtsalt enam magama. Sealt edasi 45  minutit sõitu näitusekohta ja päev võis alata, õhtul tulime tagasi 22:30 laevaga, mis jõudis Tallinnasse 00:30 ja sealt edasi veel 3 h kojusõitu.

Kahjuks ei läinud kogu sõit just nii nagu lootsin, sest loomad peavad ikkagi veetma sõidu aja transportpuurides, aga nad tahaksid ju hirmsasti joosta ning Heimdall murdis selle sõidu ajal endal ühe kihva küljest paari mm suuruse tüki välja – nii kahju kohe. See võtab jälle igal näitusel punkte maha, muidugi kõik oleneb kohtunikust. Kohtnunikud, kes teavad, et selliseid asju ikka juhtub ning kui hammas pole väga hullult katki ega värvi muutnud, siis mõni kohtunik punkte maha ei võta, aga seevastu teine võib selle eest isegi 5 punkti maha võtta. Tuleb loota parimat ja kui selline asi juba juhtunud on, pole enam midagi teha ja tuleb lihtsalt edasi minna.

Hindamistulemused

Nüüd siis hindamistulemuste juurde ja alustan nii nagu loomad Marianne juurde läksid.

Heimdall

Korra pidi Marianne minema Una juurde, et Heimdalli hindamisel abi paluda.

Klassis oli kokku 8 tuhkrut. Mahavõetavad punktid jäid Heimdallil 0,5 (6uuel korral) ja 2 punkti (2 korral) vahele. Pea on tal hea, saba veidi kange -1p, lihastoonust võiks rohkem olla -2 p. Silmad on ilusad, aga veidi märjad -0,5p (mis puutub märgadesse silmadesse, siis see võib olla tihti tingitud keskküttest ja/või indlemisest – aga mõnikord ka tervislikust seisundist. Sellel näitusel olid paljudel tuhkrutel silmad märjad), kõrvade asetus veidi madal -0,5p. Karv veidi kuivavõitu -1,5 p, huul katki ning murdunud kihv -0,5p. Katkise huule tõttu võeti tal kahes kohas punkte maha ja mõlemal korral -0,5p, kuigi eelnevalt kohtunikud arutasid omavahel ning öeldi, et sama vea eest mitmes kohas punkte maha võtta ei tohi – ju siis ei pandud tähele, et juba korra võeti maha. Üldtulemus 89,5 punkti.

Freya

Klassis oli hindamisel kokku 10 tuhkrut. Mahavõetavad punktid jäid Freyal 0,5 (kolmel korral) ja 2,5 punkti (ühel korral) vahele. Huvitaval kombel oli Freya hindamislehel muudetud värvusklassi sokilise musta soobli asemel, sokilise soobli klassi vastu. Kõige rohkem punkte läkski tal maha markeeringute eest -2,5p, kus on kirjutatud, et tal valge laik kaelal ja pisike täpp peas ning valged kimmel karvad sabal. Mask võiks ka tumedam olla – täitsa nõus, Freya on oma maski talveks kuhugi ära peitnud. Üldvärvuse eest võeti samuti -1,5 punkti maha, selle kimmel värvuse eripära tõttu ning kohtunik leidis, et värvus pole seetõttu ühtlane. Üldmulje eest võeti samuti -2 p maha, aga selgitus puudub. Karv on Freyal seevastu hästi ilus ja kohtunik leidis, et ta kõrvad on ka veidi suured – Freyal on meie tuhkrutest üldse kõige väiksemad kõrvad 😀 Ka arvati, et tal on õelad silmad, õnneks selle eest punkte maha ei võetud. Kas ja kui õelad paistavad sulle Freya silmad, saad juba ise otsustada, kui temast varasemaid pilte vaadanud oled. Kokku sai Freya näitusel samuti 89,5 punkti.

Artemis

Klassis kokku 10 tuhkrut. Mahavõetavad punktid jäid 0,5 (seitsmel korral) ja 1,5 punkti (ühel korral) vahele. Kohtunik leidis, et tema pea on veidi terav, saba veidi kange, lihastoonus on hea, aga see ei takistanud -0,5 punkti maha võtmast. Üldmuljest võttis maha -1,5 punkti, mis on terve Artemise hindamislehe kõige suurem mahaarvamine, aga selgitust pole. Mis tähendab seda, et midagi on, mis kohtunikku Artemise juures häiris, aga ta ei oska seda välja tuua. Pea on tal ilus, kõrvad veidi all ja tsipa suured, karv veidi kuiv, ilus ja ühtlane, pisikese valge kurgulaiguga, ilus mask. Lõpptulemus 94,0 punkti ja oma klassi võitja.

Kõik kolm kutsuti ka võrdlustesse välja, aga kahjuks Freya ja Heimdall ei osutunud seekord esikolmiku väärilisteks.

Selleks aastaks on ilmselt Soome näitused meie jaoks läbi, aga järgmine näitus on juba kahe nädala pärast 28. jaanuaril – Tuhkrute talvenäitus 2017 ja õnneks toimub see Tallinnas PetCitys, aadressil Rannamõisa tee 8. Kui oled samuti tuhkruhuviline, tule Tallinna näitust külastama ja tea, et meiega võid alati ühendust võtta, suhtlen meeleldi ja vastan kõigile tekkinud küsimustele.

Pildigaleriid

Pole küll palju, aga mõned pildid siiski. Kuna seekord olid paljudel osalejatel kaamerad kaasas, siis loodan näha palju teisi pilte ka, mis teiste kaamera ette jäid. Kuna ise olime suhteliselt väsinud ja ega endal väga palju aega ka polnud ringi lennata, siis mõne üksiku pildi tütar tegi, peamiselt meie loomadest, aga mõni üksik on teiste omadest ka. Galeriide avamiseks kliki iga galerii esimesel fotol ja sealt edasi saad juba pilte näha suuremalt.

Üldine melu ja auhinnalaud

Auhinnalaual olnud rosetid, karikad ja joonistused olid kõik tehtud Una poolt. Mulle ei mahu lihtsalt pähe, kuidas saab üks inimene nii andekas olla – lihtsalt superilusad tööd ja neid on alati nii hea vaadata. Lootsin salamisi, et äkki saame ka ise mõne Una karika endale, kahjuks seekord nii ei läinud. Tuleb oodata järgmist korda ja võibolla kunagi saame ka meie ühe endale. Seni aga vaata ja otsusta ise, kas oled selles osas minuga nõus või mitte.

 

Loomade hindamised

Autasustamine

Selle näituse lõpptulemused leiad näituste lehelt Talv 2017 – Soome.