HINGEPEEGELÄra pelga! Vaata, siin on palju huvitavat.

Tuhkrute kohtunikuks – pikk ja sündmusterohke reis Taani

Kohtunikuks õppimine

Tuhkrute kohtunikuks saamine, nagu juba varasematest postitustest tead, on mul tõsine plaan olnud juba pikka aega. Loodetavasti enam väga kaua ei lähe, aga eks elu näitab, mis edasi saab. Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada paari kuu tagusest Heleri eksprompt ettepanekust minna temaga Taani kaasa. Kuna Heleri oli Taani palutud kohtunikuna loomi hindama ja mina nagunii õpin kohtunikuks, siis oleks suurepärane kogemus õppida ka tema käe all. Haarasin pakkumisest kahe käega kinni ning sai kontakteerutud ka Taani poolega, kas neile selline variant sobiks, et olen sel näitusel Heleri assistent. Vastuseks sain, et sobib küll ja nii jäigi. Peale Heleri oli näitusele kutsutud hindama ka Lätist pärit kohtunik Alina Koshica.

DFS 2017
Õhtul koos Heleri ja Alinaga

 

Peab tunnistama, et sellele näitusele jõudmine oli ilmselt kõigile osalistele paras “peavalu”. Esmalt sterikis Helsinki lennujaam just sel päeval, kui kohtunikud pidid Taani lendama. Alina sai küll oma lennu kenasti ringi vahetatud reedesele päevale nagu algselt planeeritud oli, aga Heleri omaga läks rohkem aega. Kui Alina saabus näitusele reede õhtul, siis Heleri jõudis kohale laupäeal, kui näitus juba paar tundi käinud oli. Ega meiegi sõit Taani viperusteta kulgenud. Naljakas on see, et iga päev oli meil ikka mingisugune pingeline olukord garanteeritud. Vahepeal oli selline tunne, et me vist Taani ei jõuagi.

Kodust startisime 10. märtsi varahommikul kell 04:38 ja esimeseks vaheööbimiseks oli meil broneeritud väikene ja odav hotell Poolas, kus saaks end välja magada, et järmisel päeval suudaks läbida nii Poola, Saksa ja õhtuks Taani näituse toimumiskohta jõuda.

Nõialuuad

Kui Eestis on nõialuudasid ehk tuulepesasid puudel harva, siis Poola oli neid kummalisel kombel täis. Kui nõialuuad on levinud rohkem kaskedel, siis Poolas polnud enam suurt vahet, millistel lehtpuudel need esinesid, nägin neid isegi õunapuudel. Kahjuks ei olnud võimalik kiirteel peatuda ja neist luudadest mõnusaid pilte teha, seega tuleb leppida auto aknast tehtud 120 km/h kiirusega tehtud piltidega. Annab aimu küll. Pean tunnistama, et ma lausa armusin neisse luudadesse. Need olid nii ägedad ja neid on ühel puul meeletult palju, et mõne puu puhul tekib juba tunne nagu oleks tegemist omamoodi mändidega.

Nõialuud Nõialuud Nõialuud

Samuti oli neid palju Saksas. Kui Poolas olid luuad juba rohelised, siis Saksas olid need veel puhkeasendis ja raagus. Nii vahva oli neid vaadata puudealleel, mis oli üksteise järel pikitud täis pisikesi ja suuremaid pallikesi. Mõnel puul rohkem, teisel vähem, aga terve allee oli neid täis. Kahjuks jäid kõik need puud kiirteest nii palju kaugele, et polnud mõtet kaameraga neid pildile püüda.

Jan Sander hotell ja esimene “elamus”

Õhtuks jõudsime kenasti oma ööbimiskohta. Broneeringut tehes andsime neile teada, et saabume sinna südaöö paiku, sest ilmselt palju varem ei jõua. Koht oli väga ilus, klientidele on maja ees eraldi suur parkla, hotell paistab kaugelt lausa luksuslik. Ka sisemine interjöör on väga ilus, poleks nii odava hinna eest küll midagi sellist oodanud. Võib öelda, et kõik paistis liiga hea, et tõsi olla.

Jan Sander

Reeglina, kui midagi paistab liiga hea, siis seal on mingi konks, nii ka seekord. Kui koha kohta pole midagi kobiseda, siis meie kohale jõudmise ajal oli hotellis mingi ettevõtte koolitus või pidu, ei oskagi täpselt öelda. Ühe kiirtoitlustusfirma autosid oli terve parkla üks osa otsast otsani täis ja meie kohale jõudmise ajal olid nad kõik all konverentsisaalis. Kui aga neil üritus öösel läbi sai, algas tõeline trall. Täiskasvanud inimesed lällasid ja lärmasid mööda koridori ringi – lõkerdasid täiest kõrist, katsusid kõiki hotelli uksi ja koputati kõikidele ustele, teiste hotelli külastajetega arvestamata. Ühesõnaga magada oli võimatu ja selline trall ning möll käis hommikul kella 4 välja, kui nad viimaks ära kustusid … Hotelli juhtkonda see trall ei seganud, nemad ei tulnud korda looma. Hotellis ööbinud inimesed olid väga kurjad, nii mitmedki kohalikud palusid neil vaikselt olla, aga kõigile pahameele välja näitajatele tõmmati lihtsalt vesi peale. Trallitajad käitusid nii nagu oleksid hotelli ainsad külalised. Hommikul saime siis kell 6 rikkaliku hommikusöögi osaliseks, mis oli samuti toa hinna sees ning peale söömist uuesti ratastele ja Taani poole uhama. Hotellist on nii kaksipidine emotsioon, et ei teagi, kas teine kord, kui vaja peaks olema, julgeb seda külastada või mitte…

Kiirteed

Poolat läbides saime kogeda palju kiirteedel olevaid teetöid, mis tähendas seda, et kiirus ei olnud väga suur. Pidevad 70 km/h piirangud. Kui viimaks “normaalsele” kiirteele saime, oli hea jälle sõita. Poolas tuleb kiirteedel alati arvestada teemaksudega. Saaks siis aru, et maksad iga 100-200km tagant, aga maksustamine toimus mingi arusaamatu süsteemi järgi. Sõidad 15-45 min ja maksad 10-39 slotti iga korra eest. Ühel teelõigul oli maksustatavaid punkte tervelt viis tükki, kokkuvõttes jube tüütu. Samas maksustatava kiirtee olukord oli parem kui tasuta omadel. Aga no Saksa kiirteedega ei anna Poola omi üldse võrrelda. Saksa kiirteed on ikka super kvaliteediga ja kiirused on seal üüratud. Kui auto navigatsioonisüsteem näitas, et jõuame mingisse punkti mingi x ajaga, siis kiirteedel jäime alati graafikust maha – ma ei kujuta üldse ette, millist kiirust navisüsteem kiirteel arvesse võttis, millega oleksime pidanud tema arvates sõitma. Minnes sõitsime kiirteel 140 km/h, aga kohati mindi meist mööda nii 220 km/h … tunne oli selline nagu me oleks kiirteel seisnud. Lihtsalt minnes hakkas autol üks ratas vibama, tuli välja, et rattal oli tasakaalustus paigast ära läinud. Selle saime Taanis korda ja tagasi tulles saime veidi kiiremini liikuda (180 km/h) ja enam ei jäänud NII palju ajast maha kui minnes navisüsteemi graafiku järgi.

Saksamaa haigla ja teine “elamus”

Poole tee peal hakkas mul kolmnurgas valutama ning valu muudkui suurenes ja suurenes ning ühel hetkel polnud ma enam võimeline seda taluma. Keha oli kaetud külma higiga ja mõtlesin, et panen mingil hetkel pildi lihtsalt taskusse – olen üldiselt väga kõrge valulävega, aga seda oli ka minu jaoks palju. Olime selleks ajaks juba pooles Saksas ja tuli hakata otsima mingit haiglat või kliinikut, kus saaks valuvaigistava süsti vms, mis valu ära võtaks, et saaks normaalselt edasi liikuda. Millest valu algas, ei teagi, aga kipun arvama, et tegemist oli Co-codamolile vastureaktsiooniga. Nimelt hakkas Poola hotellis öösel selle jämmi peale pea nii meeletult valutama ja olin sunnitud võtma ühe peavalutableti sisse, et seda migreeni vaigistada. Migreenist sain hommikuks kenasti lahti, aga tuleb välja, et Co-codamolil on väga harva esinev vastureaktsioon, mis hõlmab pankreast ning piirkond, mis valu tekitas, on ka just pankrease, maksa ja sapipõiega seotud. Nimelt konkreetne ravim võib põhjustada pankreatiiti.

Saksas maandusime siis ühes pisikeses linnakeses, sest navisüsteem näitas kliiniku märki. Suundusime sinna. Komberdasin kuidagi kliinikusse ja suutsin end kuidagi neile selgeks teha, et vajan abi. Ma ju saksa keelt ei räägi ning kliiniku pealt leiti üks inimene, kes seda veidi purssis – hea seegi. Tuli välja, et sealt kliinikust ma abi ei saa – tegemist ortopeedilise kliinikuga ning neil puuduvad nii vajalikud arstid kui ka esmaabi. Vähemalt anti meile juhised, kuidas jõuda lähimasse 9 km kaugusel olevasse haiglasse. Suundusime siis sinna.

Haiglasse jõudes sama lugu – keegi inglise keelt ei räägi, lõpuks leiti üks kena naistohter, kellel inglise keel väga hästi suus. Tema mu siis ette võttiski. Õnneks olin enne reisi teinud reisikindlustuse, mõtlesime küll, kas teha või mitte. Enam ei kahtle, kui reisile minek, siis kindlustus kaasa. Kunagi ei tea, mis juhtuda võib. Siin kulus see marjaks ära. Tehti paberid, võeti vereproovid, mõõdeti vererõhku ja palavikku, tehti EKG ning sain tilgutisse 100 + 100 ml NaCl lahusega valusvaigistit. Asi toimis, valu kadus ja poolteist tundi hiljem saime edasi sõita. Kirjutati retsept ka välja, kui midagi peaks veel juhtuma, et oleks vajdusel võtta – pole õnneks tänaseni vaja läinud. Haiglasse jõudes oli mul selle valuga üles löönud palaviku, vererõhk oli omadega metsas. Pärast jälle kõik korras, põletikunäitajad olid küll laes, aga põhjusele nad jälile ei saanudki. Ei osatud öelda, millest see kõik tingitud oli. Arst arvas, et tegu võib olla küll selle haruldase vastureaktsiooniga, aga muidu pankrease ja maksanäitajad korras, mis tähendab seda, et muidu on tervis selles osas korras. Süda ka 5+. Kui küsisin, milleks EKGd vaja, sest süda mul korras, sain vastuseks, kui naistel tekib äge valu piirkonnas kus mul, siis võib see viidata infarktieelsele seisundile. Vot sulle – jälle targem.

Jõudsime kohale – kolmas “elamus”

Haiglast saatsin Mariannele sõnumi, et meil läheb planeeritust kauem aaega, aga me jõuame, nui neljaks, kindlasti kohale. Nimelt lubati meile näitusel ööbimist ja seetõttu polnud endale ka midagi muud otsinud. Õhtul hilja kohale jõudes selgus kurb tõsiasi, me ei mahu kuidagi sinna ööbima… Mis omakorda tähendas seda, et tuli keset ööd hakata otsima mingit odavat ööbimisvõimalust. Paraku sellisel kellaajal väga palju valikuid polnud ning kõige odavam variant polnud tegelikult üldse odav. Aga noh, nende elatustase on teine ja selle järgi oli see odav. Hotelli  kohale jõudes saime hotelli viimase toa, kus kolmekesi magada – ruum oli oma olemuselt täpselt samasugune ja kitsas nagu laevas kajutis ööbides. Peaasi, et magada saab ja seda me saime. Hommikuks olime kenasti välja puhanud ja tegime hommikusöögi autos. Selles hotellis polnud hommikusööki hinna sees ning iga inimese kohta oleksime pidanud veel päris korraliku summa välja käima. Leidsime, et sel pole mõtet, sest meil oli piisavalt toitu kaasa võetud.

Näitusele

Mariannega sai eelmine õhtu kokku lepitud, et tulen hommikul kella 9:15 kohale ja siis vaatame edasi, mis saab. Alina hakkab hindama ja kui mind vaja kuskil rakendada, siis seda tehakse. Seni võin teha seda, mida tahan ning Helerit oodata, kes peaks jõudma 11:30 paiku.

DFS 2017

Mina kasutasin seda aega siis selleks, et teha päevavalguses mõned pildid näitusel olevatest loomadest ja Alina lubas hindamise ajal ka pildistada. Kohtunikel paluti kirja panna loomad, kes neile rohkem huvi pakuvad, et neist siis pärast lähemalt pilte teha. Lootsin, et pärast saab häid pilte veidi teistmoodi loomadest, kes meil Heleriga lauale jõudsid – kahjuks nii ei läinud. Meil käis laual päris kummalisi loomi – pead olid nagu nirgil, tuhkruga polnud kohati väga palju pistmist – Heleri oli isegi kergelt hämmingus, mismoodi neid kirjeldada. Saigi kirjelduslehele “nirgi pea”. Siis olid paaril loomal hästi suured silmad – ühel olid silmad nagu tõllarattad ning hästi ümmargused, nagu oleks sirkliga ring joonistatud. Heleri ütles, et pole oma elus veel nii suuri silmi näinud, ega minagi polnud. Siis oli meil laual üks hästi huvitava värvusega “soobel” . Tal oli konkreetselt neli erinevat värvustriipu, tume-hele-tume-hele. Küülikutel vastab see jaapani värvusele. Nii kahju, et neid erilisi loomi ei saanud pärast lähemalt pildistada, oleks mida vaadata olnud.

Koostöö Heleriga sujus meil kiirelt ja ladusalt ning pärast esimest klassi tuldi isegi Helerile ütlema, et ta ei pea nii kiiresti tegema – kui loom vajab laual rohkem aega, siis ikka hoida teda seal… Mille peale Heleri ütles, et ta teab seda, lihtsalt need loomad ei vajanud pikemalt takseerimist…  Kuna Heleri jõudis näitusele palju hiljem ning Alinal oli selleks ajaks juba hinnata jäänud ainult kolm klassi, siis võeti meilt kaks klassi vähemaks ja anti need Alinale. Kahju on see, et need klassid, mis ära võeti, neis olid näituse ilusamad loomad. Mis tähendas seda, et me nägime peaasjalikult seda kehvemat poolt, kuid üks päris ilus emane (kogu punti arvesse võttes) sattus ka sisse. Ta sai isegi parima juuniori tiitli ja Helerilt 90 p. Heleri poolt kõrgeim välja antud punktisumma selle näituse jooksul oli 91 p ja madalaim 77 p. Seevastu Alina kõrgeim oli 97 p ja madalaim 88 p.

Parimate valik

Kui meie ja Soome näitustel on parimate valikuks tehtud näituse korralduskomisjonil eeltöö, siis siin toimub see kuidagi väga kummalisel viisil. Põhimõtteliselt värvuse, juuniorite, seeniorite, vetervanide jne parimate valikusse tuuakse KÕIK selles klassis hindamisel olnud loomad (olenemata tema punktisummast või välimusest) ja kohtunik peab sealt siis selle ühe üles leidma. Sellest taktikast ma küll aru ei saanud ja ma polnud ainus.

DFS 2017

Kuidas valida parimat värvust loomal, kellelt on kere puhtaks kitkutud? Kuidas on üldse võimalik, et selline loom lõpetab parimate valikus? Siinkohal peab tunnistama, et iga riigi näitusereeglid on erinevad ja nendega tuleb lihtsalt kohaneda. Pean mainima, et meie süsteem on selles osas oluliselt parem ja pole mingit mõttetut rapsimist.

Kui meil on autasustamine näituse lõpus, siis neil käib autasustamine kahes osas. Esimene laine tehakse siis, kui kohtunikud valivad välja klasside ja värvuste parimad. Mis ei tähenda aga seda, et kohtunikud oleksid oma lõplikud valikud näituse võitjate osas teinud – oi ei, see tuleb veel hiljem, pärast eimese autasustamise vooru. Kui esimene voor auhindade jagamisel on ära, siis tuleb tõsine auhindade jagamine – lotovõitjatele. Jah, kui kõik auhinnalisele kohale jõudnud loomad saavad esimeses voorus ühesugused kingitused (peaasjalikult kiik + rosett ning esimese koha võitja saab kiigu, pesa, roseti ja karika), vastavalt kohale, siis loosipiletite vahel lähevad alles tõsised auhinnad käiku – see auhinnalaud on väga rikkalik ja lai. Loosi auhindade jagamine kestis äkki 45 minutit. Alina teadis rääkida, et ühel analoogsel näitusel jagati loosi auhindasid tervelt kolm tundi, enne kui nad said hakata lõplikku valikut tegema … Kui loosi auhinnad jagatud, alles siis hakkavad kohtunikd seda parimate parimat välja valima. Kahjuks sinnani mul enam aega jääda ei olnud. Mul oli ees veel 3h sõit ööbimiskohta, kus meid juba pikemat aega oodati. Lahkusin näituselt veidi enne kella 20 õhtul. Seega teise vooru auhindade jagamise pilte minul pole.

Angoorad

DFS 2017

Küll sellel näitusel oli palju angoora tuhkruid. Kui Eesti või Soome näitusel näeb mõnda üksikut isendit, siis siin oli neid palju. Mõni oli isegi päris ilus. Kuigi jah, angooradel on see ninaprobleem. Kui oled eriti õnnelik ja saad oma aretustöö käigus looma, kellel on hea karv ning normaalne nina – siis oled väga head tööd teinud. Reeglina on kas üks või teine, mõlemat on väga rakse, aga mitte võimatu saada.

Tagasisõit koju

Kui Heleri ja Alina lendasid pühapäeval koju tagasi, siis meie alustasime pühapäeval alles Taani tuuri, nimelt tuli mul Taani pealt kokku korjata mõned loomad, keda olid paarile tuttavale kasvatajale lubanud endaga kaasa tuua. Kuna pisipiiga on suur hobuste fänn, siis õnnestus meil ühes farmis näha ka hobuseid – mustlashobuseid. On ikka ilusad isendid. Üks shetlandi miniponi mära oli ka müüa ja omanik naeris, et mahub meile autosse küll. Plika oli nii sillas ja lootis südamest, et võtame selle ka kaasa… Seekord jäid hobused meist kõik Taani maha, mine tea, mis järgmine kord saab…

Küll nägime ühel põllul kaamelit söömas. Vot see oli kummaline pilt, näha Taani rohelisel põllul pesuehtsat kaamelit nosimas. Hiljem kohalikelt uurides tuli välja, et selles kohas on veel kängurud ka. Arva veel, et kaamel on sobilik ainult kõrbekliimasse, sobib ka siia. Ka Lätis leidsime ühe kaamelifarmi, paraku jõudsime tagasi nii hilja, et sinna sisse me ei saanud minna – kes see ikka öösel külastajaid sisse laseb. Paraku jäi ja Taani kaamel pildistamata, sest sõitsime temast lihtsalt mööda ja lootsin küll tagasi tulles pilti teha, aga magasime õige koha maha ja tagasi ei hakanud enam minema.

Saksamaa ja “passipilt”

Kui algselt oli plaanis teha viimane ööbimine enne kodu minu vana sõbranna juures Saksas, siis viimasel hetkel otsustasime, et sõidame ikka Poola välja ja ööbime seal ning siis järgmine päev veidi vähem sõita. Ikkagi terve Poola, Leedu ja Läti vaja läbida ning sada km Eestit, et koju jõuda. Nii saigi, broneerisime Poola jälle ühe hästi odava koha ning andsime teada, et jõuame sinna nii südaöö ja kella 3 vahel  öösel, enne ilmselt ei jõua, aga oleme kindlasti tulemas. Enne südaööd jõudsime ikka kohale.

Põrutasime siis mööda Saksa kiirteed nii nagu ikka ja kummalisel kombel oli vist kuskil keset kiirteed mingi kiiruspiirang, mida me ei näinud, sest korraga sähvatas kiiruskaamera ja passipilt saigi tehtud. Näis, kas see saadetakse nüüd koju, ootame ja vaatame, mis saab.

Umbkeelne Poola ja viimaks kodus tagasi

Poolas tegime pisikese ööbimise ühes sügavas nõukaaegse miljööga hotellis, mis oli paras mälestuste ärataja, oli hotell ilus ja puhas. Kuigi mitte üks inimene ei rääkinud seal ei vene ega inglise keelt, olgu siis tegu noore või vana inimesega. Seda umbkeelsust kogesime veel mitmeski teises kohas Poolas, nii tanklates kui ka söögikohtades. Hotelli saime tuhkrud kenasti endaga kaasa võtta, kus nad pidasid end väga viisakalt üleval. Eks see pikk teekond oli neile ka väga väsitav ning kurnav. Istu pidevalt transportpuuris, tahaks joosa ka.

Koju jõudes olid tuhkrud nii sillas, sest lõpuks said nad taas vabalt ringi joosta ning keegi neid enam ei ahistanud. Miks mul tuhkrud kaasas olid, sellest kirjutan juba teine kord pikemalt ja lähemalt. Koju jõudsime oma pikalt ja väsitavalt reisilt 14. märtsi öösel kell 3:15. Selle sõidu ajal läbisime kokku 5383 km ja läbisime viite erinevat riiki – mitte, et see tähtsust omaks 😀  Vähemalt pisipiigal oli tore, ta lihtsalt keeldus koju jäämast ja me mõtlesime, et kui ta selle tripi kaasa teeb, ega ta enam niipea nii pikale reisile uuesti minna taha. Tuli välja, et tahab küll ja kui järgmine kord uus sõit ees, siis tahab ikka kaasa tulla, vaatamata sellele, et autos oli tal piisavalt kitsas ja igav. Vot sulle seiklusjanu.

Galeriid / Photo galleries

Et galerii liiga suureks ei läheks, teen siin väikese selektsiooni teemade kaupa – veidi lihtsam lapata.  Galerii vaatamiseks kliki esimesele fotole ning sealt edasi näed juba suuremaid pilte.

Choose first photo in gallery and you will see larger photos. If you are interested in some specific photo, please let me know and I will send you original one.

Muu eluolu / what was going on

Hindamine / judging

Parimate valik / selecting the best ones

Angoorad ja ninakontroll / Angoras and their nose check

Autasustamine / Rewards vol 1

Add a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.