Tuhkrute näitus ning tulemused

Näitusel käidud ning esimene näituseelamus ja -kogemus käes. Oma teadmatuse tõttu ei läinud meil nii hästi, kui oleks võinud minna, aga ega ma nüüd pettunud ka pole. Kui oleksin eelnevalt mõnda asja rohkem uurinud ja need kodus eelnevalt likvideerinud, siis ilmselt oleksid ka tulemused paremad. Seekord läks minu teadmatusest Smuksil võibolla kaduma III koht juuniorite klassis, sest minu tõttu kaotas ta 3,5 punkti ja Käpik kaotas minu teadmatuse tõttu 6 punkti, mis läks talle seenior emaste klassis võibolla maksma II koha. Seda kõike vaatasin oma hindamislehelt ning üldjärjestusest, samas ei pruugi see üldse nii olla. Teen kindlasti lehekülje sellest, mida eelnevalt enne näitust kõik oma tuhkruga teha võiks, et selliseid kogenematusest tingitud vigu vältida. Mis on geneetiline või kohtuniku eelistus, seda paraku muuta ei saa ja see lihtsalt jääb nii. Aga vähemalt tean, et loomad on väärt rohkemat, kui nad praegu said.

Näituse-eelne päev

Pakkisin kokku näituseks vajaminevad vahendid, aga nagu ikka ununes mõni asi ikkagi maha. Seetõttu teengi üsna pea oma kodulehele ülemlehele, Näitused, alamlehe Näituse ettevalmistus. Endal ka järgmine kord lihtsam kätt pulsil hoida, mida eelnevalt teha võiks ning mis asjad kindlasti kaasa pakkida, et oma lollusest punkte mitte kaotada.  Pakkisin asjad kokku ning palusin vanemal piigal mõned neist juba autosse ära viia, et ma hommikul kell viis seda tegema ei peaks, äratus niigi kell 4:00. Jätan ainult loomad koos puuriga ja fotoka tuppa teadmisega, et haaran need siis hommikul ise kaasa.

Selgus aga selline huvitav asi, et auto keeldus koostööd tegemast, nimelt ei tulnud enam autol pagasiluuk lahti – pagasiluugi kesklukk lõpetas koostöö. Mõtlesin, et ju hommikul saan laht, et ei hakka plikat sellega vaevama, vahest tahab lihtsalt luuk teist tunnetust saada ja puldiga mängimist. Õnneks sain eelmine sügis ühe Tallinnas elava naisterahva käest sellise pehme võrkaediku, mida näitustele kaasa plaanisin võtta, et vahepeal tuhkrud oma puurist välja lasta aedukusse.

Näituse päev

Hommikul panin 10 minutit auto varem tööle ja avastasin, et luuk ei tee siiani koostööd, mis tähendas seda, et loomi ma koos plaanitud puuriga kaasa võtta ei saa. Egas midagi, võtsin ühe transportpuuri ja pakkisin kõik kolm tuhkrut sinna kenasti koos kiige ja liivakastiga sisse. Nad sõidavad meelsasti kõik koos ühes transportpuuris, seega polnud sellega probleeme. Tänu sellele võrkaedikule teadsin, et loomad ei pea veetma päeva transportpuuris ja olin rõõmus, ja loomade ja asjade tassimiseks lükkasin jalga kiirelt oma tööjalatsid, sellised mõnusad savised ja määrdunud turvajalatsid… Hea kiire jala otsa lükata ja mugavad ka. Ise veel mõtlesin, et ma neid jalga ei unustaks ja kindlasti enne minekut ära vahetan. Paraku mõtteks see jäigi ja teele ma nendega asusin. Avastasin Tartus, kui juba Johanna ka autosse olin võtnud, et valed jalatsid jalas. Aga olen nii pohhuist küll, et tagasi ma selle pisiasja pärast ka sõitma ei hakanud ja jalga nad jäid. Ise naersin veel, hea et seelikut selga ei pannud, oleks kogu kompott veel sürrim olnud. Kusjuures hommikul ma täitsa kaalusin seeliku panekut… Seega, kes näitusel minu kummalist jalavarjude valiku üle pead murdsid, siis vastus küsimusele siin…

Minu ülimugavad ja "seksikad" jalavarjud

Minu ülimugavad ja “seksikad” jalavarjud

Kunagi aastaid tagasi olen jalutanud uksest välja ka nii, kus üks saabas on ühest ning teine teisest paarist…. Mõlemad mustad sama pika säärega ja ka kontsakõrgus sama, aga üks gootistiilis rohkete pannaldega ning teine selline naiselikum ja klassikalisem… Aru sain taas alles linnas ja kaupluses olles, kui astudes tegi üks konts kõps ja teine mitte… Esmalt käis peast läbi, et kontsaplekk ühel saapal alt ära tulnud, aga ei, kaks erinevat saabast hoopis…

Sõit Tallinnasse kulges kenasti ning Kosel saime kokku Geneliga, kes meid seal ootas, et saaksin Tallinnas nende järel sõita. Ma nimelt pole eriline Tallinnas liikleja ja võimalusel väldin seal autoga liiklemist, vähemalt siis, kui ma ise roolis olen. Reeglina lasen kellelgi teisel seda teha või siis äärmisel juhul, sõidan kellegi taga, kellel on aimu, kuhu liigub. Jõudsime kenasti ja ilma viperusteta Põhja-Tallinna Noortekeskusesse, mille värav oli veel enne kella üheksat kindlalt tabalukuga suletud ja meil tuli Noortekeskuse töötajat oodata, kes meid lõpuks väravast sisse laseb. Selleks ajaks, kui keskuse töötaja kohale jõudis, oli autosid osalejatega värava taha kogunenud päris mitmeid. Kui viimaks keskusesse pääsesime, läks kõigil kole kiireks. Hakati loomi ja tarvikuid autodest näitusesaali tassima ning erinevaid aedikuid kokku panema.

Panin ka oma võrkaediku kokku ja tuhkrud sisse, aga nemad otsustasid, et nad sinna küll jääda ei kavatse… Nimelt käib selle aediku põhi seinte külge krõpsudega kinni ja tuhkrud – kõik kolm – otsustasid selle põranda lihtsalt lahti võtta ja siis aedikust “uttu tõmmata”. Tuli siis tuhkrutele veidi selgitustööd teha, et nii ei saa ja kui nad ei taha terve päev veeta väikeses ja kitsas transportpuuris, siis tuleb lollused jätta ning pidada päev vastu aedikus. Õnneks on mul arukad loomad ja nad leppisid selle teadmisega. No päeva jooksul paar korda prooviti veel, nii igaks juhuks, et äkki olen ikkagi ümber mõelnud, aga siiski jäi minu sõna peale.

Umbes kell 10 nagu planeeritud,  alustati hindamisega ja nii see läks umbes kella 18:50 välja, mil algas viimaks autasustamine. Näitusele oli registreeritud hindamisele 62 tuhkrut, aga kohale tuli 57, kes kõik ka hinnati. Tegin näitusel küll kokku 473 pilti, aga paraku välk, valgustus, või selle puudumine, fotokas ja loomad ei tahtnud alati koostööd teha (no ja ega lüli fotoka ja pildistatava objekti vahel ka kõige pädevam pole), siis nii palju neid siia ülesse ei saa, aga siiski piisav hulk, mida vaadata. Jagasin fotod nelja galerii vahel, nii vähe lihtsam vaadata. Idee oli teha igast loomast hindamisel 2-3 pilti, et mitte kohtunikku väga häirida. Algselt sain teha pilte eemalt kohtuniku kõrvalt, aga üsna pea paluti toimkonna poolt mul loomi pildistada kaugemalt, seega esimesed pildid hindamisest on veidi paremad, kui edasised. Egas midagi, kui nii siis nii. Nüüd tuleb siis järeltöötlusel rohkem vaeva näha, et fotod saaksid õigesse mõõtu jne töödelda, mis aga muudab kvaliteedi kehvemaks, seega andke andeks, pole paremat kaamerat, välku ega objektiivi ja tuleb leppida sellega, mis on. Lisaks mingil hetkel läksin suurelt välgult fotoka enda väikesele välgule üle, sest suur välk ja fotokas keeldusid koostööd tegemast ja pildid tulid kole udused. Väikese välgu häda on jällegi see, et pildid on tumedad ning väga mürased.

Kokkuvõttes võin öelda seda, et näitus oli igati tore ettevõtmine ja tuleb tunnistada üht pisikest fakti: tuhkruinimesed on väga toredad tegelased. Seega, kui soovid ka “meite sekka” tulla, siis oled väga oodatud!

Näitusetulemused

Toon siinkohal välja ka näitusetulemused, mille leiad Näitusetulemuste lehelt.

Näituse galeriid

Comments

comments

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

Posts Protect Plugin by http://blog.muffs.ru