Tuhkrute aleuudi haigus vs naaritsate aleuudi haigus
Tuhkrute aleuudi haigus on sama mis naaritsate aleuudi haigus (morbus aleutica lutreolarum). Tegemist on kodutuhkrute, euroopa naaritsate, ameerika naaritsate, pesukarude, skunkide nakkushaigus, mida põhjustab äärmiselt nakkav parvoviirus (Carnivore amdoparvovirus 1), aga tegemist pole sama tüvega, mis nakatab kasse, koeri või inimesi. Aleuudi haigus ei näi mõjutavat väga teisi loomaliike peale kärplaste sugukonna. Üldiselt esineb tuhkrutel naaritsate aleuudi haigust harva, ei tähenda see seda, et nad ei haigestuks.
Nakatumine ja haiguse kandmine
Kuna tegemist on äärmiselt nakkava haigusega, ei ole alati kõik viirusekandjad kliiniliste tunnustega ja visuaalselt paistab loom täiesti terve olevat. Viirus võib levida õhu kaudu, aga sagedamini levib just viirusekandja sülje, hammustuste, uriini, vere, rooja kaudu, otsesel kokkupuutel või sugulisel teel viirusekandjaga. Emasloom annab viiruse edasi ka oma loodetele. Reeglina haigestunud loomad aborteeruvad, aga mitte alati. Ka võib haigus levida nakatunud pindade, saastatud sööda või esemete kaudu, millega on haige loom kokku puutunud. Samuti võivad inimesed ise oma tuhkrutele aleuudi haiguse koju tuua käte, riiete, jalanõude jms kaudu, kui nad on eelnevalt näppinud või on enda teadmata kokku puutunud nakatunud loomaga. See on üks põhjus, miks alati tuleb paluda inimestel oma käed eelnevalt desinfitseerida, kui nad soovivad sinu tuhkrut puutuda ja täpselt samamoodi käitu ka ise võõraste loomadega.
Haigustunnused ja peiteaeg
Haigust iseloomustab peamiselt looma süvenev kõhnumine, aga nakatunud loomal võivad esineda mõned üksikud või siis väga levinud nähud, mis hõlmavad peaaegu kõiki organsüsteeme – kõik oleneb isendist ja tema immuunsüsteemist. Peamised haigustunnused on:
- krooniline kaalukaotus
- veritsevad haavandid igemetel, mokkadel ja nina limaskestadel
- latergia
- köha
- halvatus või nõrkus jäsemetes
- pea värisemine
- suurenenud neerud, maks ja/või põrn
- muutused veres – düskraasia
Esimeseks tunnuseks on normaalse toitumise juures olevate loomade kõhnumine. Väljaheidetest leitakse seedumata söödaosi. Haiged loomad on loiud, liiguvad vähe, neil on palavik, limaskestad muutuvad kahvatuks. Esinevad nina- ja suuverejooksud. Väljaheited muutuvad tökatitaoliseks suurenenud on janu. Mõnikord täheldatakse erinevaid närvinähte ning halvatusi. Tiinetel loomadel võib tekkida abort. Haiguspuhangu ajal ei avaldu kõikidel loomadel kliinilised tunnused ühesuguselt määral ning vahel kulgeb haigus ilma kliiniliste tunnusteta pea kaks aastat.
Reeglina on haiguse peiteaeg 6-150 päeva, sagedamini 10-15 päeva.
Kuidas diagnoosida?
Peamiselt põhineb diagnoos kliinilistel nähtudel ja sümptomitel aga määratakse ka vereseerumi antikehade testi ning ELISA (immunoensüümmeetod) testi läbi. Aleuudi haiguse antikehad esinevad veres veel 14 päeva peale nakatumist. Mõnel tuhkrul võib veretest näidata antikehasid, aga loom ei näita välja mitte mingeid kliinilisi haigustunnuseid.
Peamiselt määratakse lõplik diagnoos lahkamisel histoloogiliste leidudega (kudede mikroskoopiline uurimine).
Ravi ja ennetamine
Kuna haigusega võivad väga paljud organid löögi saada, siis konkreetset ravi pole olemas ja tegemist on veel täiesti ravimatu haigusega. Mõnes riigis püütakse küll kliiniliste nähtusteta viirusekandjaid hoida toetava põletikuvastase raviga pikemalt elus, aga minu teada on see meil keelatud. Haigest loomast tuleb teavitada kohe oma loomaarsti, kes teavitab sellest edasi piirkondlikku veterinaarkeskust ja järgib sealt saadud juhiseid.
Kahjuks pole naaritsate aleuudi haiguse vastu ka tõhusat vaktsiini ja uuringud on näidanud, et seda võib isegi võimatu teha olla. Vaktsineerimise eesmärk on see, et süstida organismi teatud kogus haigust, mille tagajärjel hakkab organism haiguse hävitamiseks antikehasid. Kahjuks aleuudi haiguse puhul see ei toimi, sest nakatunud loomal on niigi veres suures koguses antikehi ja loodud antikehad ei tapa kahjuks haigust, mida vaktsineerimine tegema peaks.
Ennetamiseks saad teha nii palju, et ei näpi võõraid ja tundmatuid loomi ning kui pead mingil põhjusel nendega kokku puutuma, siis enne ja pärast võõra loomaga kontaktis olekut desinfitseerid oma käed. Eriti oluline on see just aretusega tegelevates kennelites, et mitte mingil juhul oma loomadele seda haigust kogemata sisse ei tooks. Peamiseks haiguse ennetamiseks on oluline vältida haigete loomade karja sissetoomist.
Haiguse kahtlusest tuleb teavitada kindlasti loomaarsti.
