Potsataja esimene jalutuskäik

Tänane ilm oli nii mõnusalt karge ja sajuta, siis mõtlesin, et lähen tuhkrutega õue ja vaatan, mis saama hakkab. Esimene plaan oli minna nende kõigiga korraga õue, aga kui proovisin Potsatajale esmakordselt trakse selga saada, siis sain aru, et kolme tuhkruga korraga ma üksi õue ei ole hetkel võimeline minema. Vähemalt mitte täna, sest ma ei ole kindel, kuidas nad seal käituvad ning kas nad minema ei jookse. No ja tegelikult oli eesmärgiks saada neist ka mõned fotod, sest mul ei ole ju fotosid ei Käpikust ega Potsatajast.

Kui traksid lõpuks Potsatajale selga sain, siis üritas ta neist kõigest hingest välja rabeleda. Selleks ajaks, mil Smuksile trakse selga ajasin, panin Potsataja tema puuri rahunema, sest tuppa ma teda niimoodi lahti lasta ei tahtnud. Puuris rahunes ta traksidega kenasti maha ja puges oma fliisi alla peitu. Enam ei üritanud traksidega püherdada ega neid hammustada. Trakside paneku ajal olin ma üsna kindel, et ma ta käest ilmselt hammustada saan, aga õnneks läks kõik kenasti.

Potsatajat sülle võttes tundsin, kuidas tal käivad peal tõsised “vaprusevärinad” no ja Smuksil on iga kord enne igat õue minekut samad vaprusevärinahood, seega ega see mind väga ei üllatanudki. Väljas olles ajasid mõlemad tuhkrud oma sabad puhevile ja püsti, lõppkokkuvõttes meenutasid need mulle pudeliharja… ühel kohevam kui teisel.

Smuksil on juba hakanud mõnus talvekarv selga tulema, aga Potsataja on suuresti veel oma suvekasukas ja seeõttu see sabaroots tal nii hõre välja paistabki, aga küll ta ka endale varsti korraliku talvekasuka selga kasvatab.

Minu üllatuseks ei tahtnudki nad õues omavahel mängida, mõlemad uudistasid paar korda üksteist, nuusutasid üksteist üle ja siis hakati oma asjadega tegelema – ikka teine teises suunas.

Väikene omavaheline tutvumine. Potsataja on nii mõnusalt suur ja valge, ikkagi 1271 g Smuksi 1015 g kõrval.

Kui ma vanasti olin kindel, et ma ei võta endale ühtegi valget tuhkrut, siis siin ta nüüd on – minu järjekordne “never-ever” on saanud teoks… Nii palju, kui ma oma elus olen öelnud “ei iial”, saavad need kõik kindlasti teoks. Aga selle “ei iialgi üle” on mul eriti hea meel.

Veidi üritati üksteisest üle kõndida, aga ei midagi erilist, ma küll nii lootsin, et läheb mänguks, aga ei midagi.

See alljärgnev foto on minu meelesti nii muhe, kus Potsataja on ees oma “pudeliharjaga” ja Smuks tal kohe kannul. Selle foto pealt ei saa nagu arugi kust algab Potsataja saba ja lõppeb tagumik…