Kogu punt
Eile sain kõik kolm tuhkrut korraga õue viidud ja kui ma oleks pidanud seda üksinda tegema, siis ilmselt poleks sellega hakkama saanud. Kõigil neil oli oma siht silme ees ning igaüks otsustas minna talle meeldivas suunas. Et asi endale veidi lihtsamaks teha, siis sidusin õues Käpiku ja Potsataja jalutusrihmad otstest kokku ja mingi moment oli pilt selline, kus Käpik vedas Potsatajat selles suunas, kuhu tema minna tahtis ja vastupidi, sest teisel oli tahtmine minna vastassuunas. Smuksi ma nendega kokku ei sidunud, sest Käpik ja Smuks omavahel veel läbi ei saa. Käpik ründab kohe, üritab end maksma panna. Loodan, et see madistamine ükskord läbi saab ning saan kõik kolm rahulikult toas ringi jooksma lasta.
Käpik Smuksi ahistamas.
Kui ma mõni päev tagasi mõtlesin, et ei lase tuhkruid enne nädala lõppu tuppa lahti, siis on nad juba eilsest peale lahti. Kui ainult puhtust ka peaksid nii nagu Smuks. Eks seda tuleb neile veel õpetada ja harjutada ja loodan, et varsti on nad sama viisakad. Smuksil juhtub neid äpardusi hästi harva, aga need uued preilid ei viitsi küll kuhugi kasti minna, vaid lasevad sinna kuhu jumal juhatab, ka vaibale… See oli aga tuhkru käitumise osas mulle uudiseks, sest polnud veel kohanud tuhkrut, kes vaibale laseks. Nüüd siis olen.
Õues oli neil madistamist päris mõnusalt. Võtsin koera ka kaasa, et las ta ka jookseb ning Goofy otsustas hoopis Käpikuga mängima hakata. Käpik Meenutas vist talle tema mängunartsu…, sest Goofy üritas Käpikut jätkuvalt hammaste vahele võtta, et siis teda õhku visata. Seda hammaste vahele võtmist, teeb ta hästi ettevaatlikult ja hellalt.
Samas, ega Käpikul selle vastu midagi ei olnud, et keegi temaga nii ekstreemsel viisil mängida üritab, mängis vastu.
Ära ta Goofy juurest minna ei tahtnud ja ronis mõnuga talle nina alla ning ka kaenlasse. Taamal kaevab Smuks.
Pärast madinat… Lihtsalt õues olles või toas mängides on Potsataja saba on nii lahe püstine pürst. Kõige ees on Käpik, keskel näitab Smuks hambaid ning viimasena lehvib Potsataja oma koheva sabaga järgi.
Käpik ja Potsataja kuhugi pürstimas. Kaugelt paistaks nagu Potsataja poleks tuhkur, vaid üks igavesti koheva sabaga valge kass, kellel ainult talle teada siht silme ees.
Potsataja koos Käpikuga, Smuks asjatas eemal, sest ka see õues toimunud madin ei pannud paika, kes neist on hierarhiaredelil kõrgemal pulgal.
Kuna Smuks ja Potsataja saavad omavahel hästi läbi, siis proovisin varianti, kus panen Potsataja hoopis Smuksiga ühte puuri puhkama. Kõik oli korras kuni sinnamaani, kui Potsataja tahtis kiiku Smuksi kaissu tulla. Vahet polnud, et puuris on mitu kiiku, ikka minnakse teise kõrvale. Siis andis Smuks hirmsa hädakisaga märku, et talle see idee ei meeldi ja ta on harjunud kiiges üksipäini laiutama ning ei ole nõus Potsatajaga oma kiiku jagama. Potsataja sai talle ikkagikuidagi hästi vaikselt kaissu ronitud, Smuks roomast Potsataja alt välja teise kiiku, aga Potsataja tuli järgi…. Ju tal hakkas külm üksinda, või otsis lihtsalt seltsi, sest nad Käpikuga kogu aeg ju koos puuris ja kiiges olnud. Kuna Smuksi hädakisa oli selle peale taas nii suur, et teine talle uuesti kaissu üritas tulla, tõstsime Potsataja Käpiku juurde tagasi, vähemalt selleks päevaks.
Mees vanduski, et on aga tegelased, üks, kes inimestega läbi saab, ehk Käpik, ei saa Smuksiga läbi ja teine, kes on inimeste suhtes ettearvamatu, saab Smuksiga läbi. Nüüd on mõlemat pidi seda harjutamist, et üks inimeste ja teine Smuksiga suhtlema saada. Potsataja suhtes on vähemalt progressi juba märgata, saab teist rahulikult juba kätte võtta ning ta laseb ka endale pai teha, aga süles olla veel ei taha, aga oma naksamist on ta juba vähemaks võtnud. Kui vanem piiga ega mees Potsatajat veel kätte võtta ei taha/julge, siis minu seitsmeaastasel piigal pole sellega probleeme.
Täna hommikul oli nii lahe, Käpik ja Potsataja olid koos juba üleval, kui ma suurde tuppa tulin ja ootasid, et neid jooksma lastakse. Smuks veel magas mõnusalt oma kiiges. Potsatajal oli nii hea meel, et sai puurist välja ja jooksma, muudkui hüppas ja kudrutas – nii lahe. Olin sellest häälest nii kaua puudust tundud, sest Smuks meil ju ei kudruta. Potsataja jooksis kohe palli juurde ja üritas sellega mängima hakata. Kui pall vedu ei võtnud, läks koera ja kassi juurde, need kaks vaatasid teda kui opakat, et mis helisid sa siin teed ja mida sa üldse tahad. Nad olid suhteliselt hämminugs ega osanud selle peale isegi mitte reageerida. Mõne aja möödudes ärkas ka Smuks üles ning lasksin tema ka jooksma. No ja muidugi, kui Käpik teda nägi, siis kohe ründas, Smuks jooksis hädakisaga vaiba alla peitu ja mul ei jäänud hetkel muud üle, kui Käpikust kinni haarata ja ta lihtsalt ära võtta. Pärast jäid Smuks ja Potsataja omavahel mängima ning kudrutama. Ma nii ootan seda aega, mil kõik kolm omavahel juba läbi hakkavad saama, sest mulle ei meeldi see hetkekorraldus, kus pean loomi lahti laskma kordamööda. Nii jääb nende päevane vabalt jooksmise aeg ju piiratuks. Ma ikka eelistan seda, et kui olen kodus, siis nad saavad kõik korraga ringi tuuseldada ja seda vastavalt oma ajagraafikule.
