Tuhkrute kokku kolimine

Viimaks ometi, poolteist nädalat hiljem, saame kõik kolm tuhkrupiigat ühte puuri kokku kolida. See on lihtsalt suurepärane! Lõpuks loksub kodune õhkkond tagasi normaalseks. Võttis aega, mis ta võttis, aga asja sai. Lihtsalt nii naljakas on see, kui pisikestest ja tühistest asjadest võib inimene rõõmu tunda.

Eile oli esimene päev, mil Käpik ennast vaikselt Smuksi ja Gaia kaissu sokutas, kes oma õndsat päevaund magasid kassi ronimispuu kastis, ja Smuks ei hakanudki Käpikule vastu. Kahjuks ei õnnestunud sellest magavast kolmikust pilti teha, sest Gaia otsustas enne sealt suure pissihäda peale jalga lasta. Käpik jäi paigale ja sain kiirelt paar klõpsu teha, mis kahjuks just eriti hästi välja ei tulnud, sest fookus jäi kehva pildistamisnurga tõttu Smuksi tagumikule, aga asi seegi. Viskusin kõhuli põrandale ning samal ajal ronis Gaia mulle rinna alla mind nuusutama, et millega ma küll tegelen sellises veidras asendis. Seni, kuni mina sättisin kaameras silma paika, sain suure üllatuse osaliseks – Gaia andis mulle lihtsalt musi, ma pole jupp aega niimoodi ehmatanud… Gaia, kes üritas igal võimaliku ja võimatul hetkel kõiki kergelt naksata, leidis üles mu suunurga ning oma külma nina ja märja keelega tõmbas mul pildistamise ajal üle suunurga. Nii armas ja samas nii ehmatav, sest siiani on meil olnud musuloomaks Smuks.

Täna hommikul, kui tuhkrud oma puuridest jälle jooksma lasin, siis üritas Käpik väga Smuksiga mängida. Paraku Smuks Käpikut väga ei usalda, muudkui susiseb Käpiku peale, kui ta talle ligi üritab tulla ja kui liiga ligi juhtub, siis on hädakisa taevani. Müttasid mul siin lõunani ringi ning viimaks kobis Käpik ise Smuksi puuri ja kiiku põõnama. Samal ajal askeldas Smuks veel mööda elamist ringi ja ei teadnud asjast ei ööd ei mütsi. Mõne aja pärast kobis ka Gaia Käpikule kaissu. Smuks endiselt jooksis ringi, küll otsis ja tuustis ringi, lootes midagi maitsvat kuskilt leida. Kui kööki läksin, siis jooksis ruttu järgi, et äkki saab nüüd kapist liha. Pilt selge, süüa tahetakse.

Kuna ma annan neile süüa ainult siis, kui nad on puuris, sest mulle ei paku erilist pinget surnud tibude jms leidmine oma elamisest, siis suundusin tibudega puuri poole. Smuks muidugi jooksuga kannul. Pakkusin talle tibu, mille ta meeleldi vastu võttis, aga tibu lõhna peale ärkas Käpik üles, tahtis ka süüa saada. Andsin ka talle tibu, aga ega ta siis seda tibu taha, mis talle pakuti, ikka seda, mida teine sööb. Nagunii on  maitsvam… Väike hädakisa Smuksi poolt ning selle peale ärkas ka Gaia üles, kes arvas, et ta vist tahab ka süüa. Sai ka oma tibu kätte ning ühel hetkel sõid kõik kolm ise nurgas oma tibusid. Lahe ja ei mingit kaklust!

Ei läinudki kakluseks ega muuks madinaks, söödi oma tibu kenasti ära ning peale einet ronis Smuks oma kiiku magama ning mõni aeg hiljem ronis Käpik järgi. Ja oh imet, ei mingit kisa ega madistamist. Jäädigi mõnusalt sinna kiiku kahekesi põõnama. Kuna kiiku ei mahu hetkel korraga kolme tuhkrut, siis Gaia otsustas puuri põhjas oleva teki kasuks ning puges sinna alla oma iluund magama.

Küll keerutati ennast ja tunti end mõnusalt.

Mis tähendab minu jaoks seda, et pean täna neile ühe SUURE kiigu õmblema, kuhu nad kõik kolmekesi lahedalt magama mahuvad. Ootan juba põnevusega, kuidas see neil õnnestub ja kas keegi selle korralduse peale ka õiendama hakkab. Käpik tundis end kiiges magades nii mõnusalt, et ajas isegi keele suust välja.

Kokkuvõtlikult võin öelda, et see kokku harjutamine on läinud meil üsna edukalt ja ei läinudki teab mis kaua aega. Olen selle kõigega äärmiselt rahul. Vast saab Käpik nüüd oma enesekindluse ka tagasi ning tema mõnus kaisuka iseloom tuleb tagasi, mis vahepeal on kuhugi kaotsi läinud ja asemele oli tulnud argliku ning ettearvamatu looma käitumine.