Kahjuks on lümfoom ehk lümfikasvaja üks äärmiselt paha ja just kodutuhkrutel väga levinud haigus. Lümfoomi võib esineda nii noortel kui ka vanematel tuhkrutel, sest tegemist pole vanusest tingitud haigusega.
Kuigi noorte isendite, kuni kolme aasta vanustel ning vanematel tuhkrutel klassifitseeritakse seda haigust erinevalt, sest haiguse rakuline tekkemehhanism on erinev, aga lõpptulemus on ikkagi sama.
Põhjused
Kõige kurvem on see, et haiguse põhjustaja pole teada. On küll spekuleeritud selle üle, et haigust võib tekitada mingi viirus, aga seni pole suudetud seda veel tõestada.
Tunnused ja kulg
Noortel tuhkrutel, alla kolme aasta vanustel, on tihti haiguse esimeseks tunnuseks hingamisraskused. Teiseks harknäärme suurenemine, mille tagajärjel tekib hingamistakistus ja vedelik hakkab kogunema kopsudesse. Haigel loomal tekib isutus, võtab kaalust alla ja kõhnub. On pidevalt väsinud, süljeeritus suureneb, esineb oksendamist, esineda võib ka köha.
Vanematel, üle kolme aasta vanustel, isenditel pole päris selgeid esmaseid tunnuseid, aga neil võib esineda kõhulahtisust ning suurenenud on lümfisõlmed. Samas lümfide katsumine on raskendatud eriti talvisel perioodil, mil isasloomadel koguneb nagunii lümfide ümber rohkelt rasva.
Kui rakud on muutunud kasvajalisteks, siis võivad kasvajate siirded tungida maksa, põrna ja luuüdisse.
Kurb on see, et lümfoomi varajases staadiumis ei pruugi tuhkur kuidagi haige tunduda ja omanik oska midagi kahtlustada. Seevastu hiljem võib tekkida loomal vahelduv kõhulahtisus ja kaalu kõikumine, mis viitab sellele, et haigus on arenenud juba kaugemale.
Kui haigus on arenenud seedeelundkondadesse, võib tuhkrul esineda oksendamist, kõhulahtisust, isutust, kaalulangust, uimasust, verd roojas, häda tegemisel peab loom punnitama, kraabib käppadega suud ja koonu.
Üldiselt esineb tuhkrutel nahalümfoomi harvem. Kui tegemist on nahalümfoomiga, siis tekivad nahas tihked moodustised, mis võivad muutuda haavandiliseks ning mädanema hakata. Lümfoom võib välja näha nagu iga teinegi haigus ja tänu sellele on seda väga raske diagnoosida, kui seda ei kahtlusta ega otsita.
Et kindel olla, on kindlasti vajalikud vereanalüüsid, sest uriinianalüüs on tavaliselt korras. Röntgenülesvõtted tuleks kindlasti teha kahes suunas – nii külili kui selili oleval loomal. Ka ultraheliuuringust võib abi olla, sest koeproovist ei pruugi alati piisata. Lõplik diagnoos pannakse haigestunud elundkudede histopatoloogia või lümfisõlmede biopsiauuringuga.
Kas sinu tuhkrul on või ei ole lümfoom, saab kindlaks teha alles koeproovi võtmisega, mida laboris analüüsitakse.
Lümfoomi ravi
Kahjuks ei ole lümfoomi puhul kindlat ning 100% tulemust andvat ravi. Raviks kasutatakse peamiselt keemiaravi. Haige tuhkru organismi tuleb võimalikult hästi toetada, et loom endaga hakkama saaks. Keemiaravi on kallis ning tuhkrule väga kurnav ning tulemus pole garanteeritav.
Kui üldse saab öelda, et ravi on olnud mingil määral tulemuslik, siis ravile alluvad tavaliselt paremini need tuhkrud, kellel on haigestunud ainult rinnaõõne keskseinandi (mediastiinum) lümfisõlmed, põrn või nahk. Aga loomadel, kellel on haigestunud mitmed organid, neil pole ravi olnud tulemuslik.
Reaalseim oleks püüda aidata oma tuhkrut odavama tabletiraviga, mida on ka Eestis saadaval. Tableti sisseandmine ja doseerimine võib olla keeruline, sest tabletil on tuhkrule väga terav ning kibe maitse. Paraku ei pikenda ravi looma eluiga vaid teeb ainult tema olemist kergemaks.
Refereeringu allikad: LafeberVet, 2nd Chance,
